Noordelegaat | 27. ÜRO kliimakonverents – mõttetu ajaraisk?

/ Infonurk / Kliima / 27. ÜRO kliimakonverents – mõttetu ajaraisk?

detsember 21, 2022

Kas maailma eliidi lennutamine sadade eralennukitega Egiptusesse COP’i jaoks on mõistlik samal ajal kui Coca Cola on peasponsor?
Kas need konverentsid toodavad ka miskit rohkem kui lõputuid sahtlitesse unustatud dokumente?
Mis on nüüd olukord pärast järjekordset kliimakonverentsi?

Novembris toimus Egiptuses Sharm El Sheikhis 27. ÜRO kliimakonverents ehk COP27. Selle jooksul umbes 40 000 inimest lendas Egiptuse kõrbesse, et nautida Coca Cola ehk 2021. aastal maailma juhtivaks plastide saastajaks nimetatud joogigigandi poolt sponsoreeritud konverentsi. Paras iroonia kas pole?

Nii nagu ka eelmistel aastatel on ka selle aasta ÜRO kliimakonverents tekitanud palju arutelusid kliima temaatikal aga ka selle ümber, kas sellised konverentsid on üldse vajalikud ja kas neist on ka mingit kasu.

Palju bla bla-d ja greenwashingut?

Õeldakse, et COP’il on palju “bla-bla'd”, greenwashingut ja et see annab lihtsalt riikidele võimaluse oma südametunnistust puhastada ning seda kinnitavad ka kriitikud nagu näiteks USA sotsioloog Dana R. Fisher, kes on öelnud, et COP27 on “hunnik sooja õhku” ning omamoodi on tal õigus. COPi läbirääkimistel kohalviibijad räägivad, kuidas vaieldakse sõnade terminoloogia ja lausete kirjavahemärkide üle ja niimoodi pool tundi järjest või valmistatakse ette mitu päeva mingit läbirääkimiste blokki ja üks riik valab sellele vee peale. Sellisele kliimapoliitika juhtimise ebaõnnestumise tõttu kaotavad nii mõnedki teadlased ja aktivistid usku sellesse protsessi. Fisheri sõnul on ka tähendusrikka tegevuse puudumine põhjus, miks suur osa tänapäeva aktivismi on niivõrd konfliktseks ja agressiivseks muutunud. See selgitab ka osaliselt nende aktivistide käitumist, kes loobivad suppe ja mune maalide peale ja kleebivad ennast seinte külge – nad on meeleheitel ja see on ainuke viis kuidas nad saavad inimeste tähelepanu tuua kliimaprobleemidele. Ka saksa teadlane Alexander Greveli meelest on edusammude puudumise tõttu raske mõista, miks iga-aastased koosolekud peaksid jätkuma.

“COPi läbirääkimistel kohalviibijad räägivad, kuidas vaieldakse sõnade terminoloogia ja lausete kirjavahemärkide üle ja niimoodi pool tundi järjest…”

COP kui katalüsaator

Vaatamata kõigi COPi nõrkadele külgedele ja puudustele on need tippkohtumised aga tegelikult väga olulised ja erilised. ÜRO kliimakonverents on ainulaadne, kuna suudab tuua kokku kõik 196 riiki ja see on ka põhjus miks läbirääkimised ja kokkuleppeteni jõudmine võtab terve igaviku, kuna kõik 196 riiki peavad sisuga nõustuma. 27. kliimakonverentsi jooksul on aga ÜRO suutnud palju ära teha. Esimene COP aastal 1992 ehk ka aasta, mil allkirjastati esimene ÜRO kliimaleping oli justkui katalüsaator, mis vallandas riiklike seaduste, poliitikate ja määruste laine, mis hakkas levima kõigis riikides, tekitades aja jooksul omamoodi lumepalli efekti. See kõik on aga aidanud alandada prognoositud kliimasoojenemist. Viimastel aastatel on oodatava pikaajalise soojenemise prognoosid langenud 4–6°C-lt enne Pariisi kokkuleppe sõlmimist, umbes 1,8–2,7 °C-ni praegu, eeldades muidugi, et ÜRO tippkohtumistel antud lubadusi täidetakse. Muidugi kõik, mis on üle 1,5 °C on endiselt väga väga halb ja olukord on siiani kriitiline, pole see nii mõeldmatult katastroofiline kui eelnevad suuremad numbrid. Siinses olukorras peame ka aru saama, et ÜRO kliimatippkohtumised ei ole peamiselt seotud kliimakriisi lahendamisega, vaid just energia ülemineku juhtimisega sel viisil, et see ei kahjustaks meie majandust ja ühiskonda.

“… esimene ÜRO kliimaleping oli justkui katalüsaator, mis vallandas riiklike seaduste, poliitikate ja määruste laine, mis hakkas levima kõigis riikides, tekitades aja jooksul omamoodi lumepalli efekti.”

Mis saavutati COP27-l?

Nagu mainitud siis selle aasta COP toimus Egituses, mistõttu nimetati ka seda Aafrika COPiks, kuna see andis võimaluse tuua lauale just mainitud kontinendi jaoks kriitili küsimusi ja probleeme. Kuid peamiselt läheb COP27 ajalukku kui kliimakonverents, kus lõpuks lepiti kokku loss and damage fondis ja see on suur võit eriti kliimatundlikele arengumaadele, pärast aastakümneid kestnud survet. Sel aastal nägime laastavaid kuumalaineid, üleujutusi ja põude Pakistanis, Indias, Nigeerias ja mujal ning taas näeme, et kõige rohkem kannavad kliimakriisi kahjustusi just globaalse lõuna riigid, kes on aga maailma mastaabis kõige vähem kliimaprobleemi tekkimisse panustanud. Näiteks Aafria panustab ainult 4% ülemaailmsetest heitkogustest, kuid on kliimakriisi kahjude eesliinil. Loss and damage fund annaks aga riikidele vajalikke ressursse inimeste elude päästmiseks ja tekitatud kahjude katmiseks. Kokkulepete kõrval nägime ka konkreetseid edusamme, näiteks ÜRO peasekretäri initsitiiv luua äärmuslikke ilmade hoiatamise süsteemid ja 230. miljoni dollari kogumine kohanemisfondi. Samuti oli julgustav näha, kuidas Hiina ja USA taasavasid omavahelise vestluse kliimamuutuste teemal ning meeldiv oli näha, et erasektor oli ka endale suure rolli võtnud sel aastal.

“… Aafria panustab ainult 4% ülemaailmsetest heitkogustest, kuid on kliimakriisi kahjude eesliinil.”

Kokkuvõtlikult võiks COP kliimakonverentsi ja võitlust kliimakriisiga kirejeldada nii nagu Winston Churchill on kirjeldanud demokraatiat. Seal on nii mõningaid vigu, see on kohati masendav ja ebameeldivalt aeglane, kuid see on parim lootus, mis meil on.