ÜRO eelkäija ehk Rahvasteliit

Esimesest maailmasõjast (1914-1918) pidi saama sõda kõigi sõdade lõpetamiseks, sest verises konfliktis hukkus rohkem kui 16. miljonit inimest. Seetõttu loodi esimese maailmasõja lõpetanud Pariisi rahukonverentsi tulemusel Rahvasteliit, et tagada rahvusvahelist rahu ja ennetada sõdu kollektiivse julgeoleku ja relvastuskontrolli abil. Organisatsiooni põhikiri allkirjastati 1919. aasta 28. juunil ning see jõustus 1920. aasta alguses. Mitmed suurriigid nagu Prantsusmaa ja Suurbritannia liitusid Rahvasteliiduga, kuid kõiki rahvusvahelisi suurvõime ei suudetud kaasata, näiteks USA ei lliitunudki kunagi. Eesti võeti Rahvasteliidu liikmeks 1921. aastal.

1930. aastatel sai aga ilmsiks, et Rahvasteliit ei suuda pidurdada suurriikide vahel tekkivaid konflikte ja neil aastatel astusid või heideti välja mitmed suurriigid (näiteks Nõukogude Liit, Saksamaa, Jaapan, Itaalia).

Rahvasteliidu läbikukkumist illustreerib näiteks Mandžuuria (Kirde-Aasia) kriis, mis sai alguse 1931. aastal. Jaapani armee väitel olid Hiina sõdurid saboteerinud nende kontrolli all olevat raudteed ning selle ettekäände alusel tungiti territooriumile sisse. Hiina välisministeeriumi palvel võttis Rahvasteliit teema arutelu alla. Kui Rahvasteliit otsustas 1933. aastal lõpuks Mandžukuoks ümber nimetatut ala mitte tunnustada, lahkus Jaapan lihtsalt liidust. See ei ole erandlik juhtum, kui 1935. aastal ründasid Itaalia diktaatori Benito Mussolini väed Abessiiniat (tänapäeva Etioopiat) ei suutnud Rahvasteliit taas adekvaatselt reageerida. Sellel juhul kardeti, et Itaalia võib tugeva sekkumise korral liitu astuda Hitleri juhitud Saksamaaga.

ÜRO eelkäija kohta võiks siiski kehtida vanasõna: „Esimene vasikas läheb ikka aia taha“. 

Teise maailmasõja puhkemine 1940. aastal tõestas, et Rahvasteliit ei saa hakkama oma põhiülessandega ehk rahvusvahelise rahu tagamisega, mistõttu liidu tegevus lõpetati 1946. aastal, seega eksisteeris Rahvasteliit 26 aastat.

ÜRO loomine

Rahvasteliidu tegevuse võttis aga õigepea üle Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ehk ÜRO. Üheks esimeseks sammuks uue rahvusvahelise organisatsiooni loomisel oli 14. augustil 1941 avaldatud Atlandi Harta, mis sisaldas nägemust sõjajärgsest rahvusvahelisest julgeolekusüsteemist ning selle aluseks olevatest põhimõtetest. Harta avaldajateks olid USA president F. D. Roosevelt ja Suurbritannia peaminister W. Churchill.
Järgmiseks oluliseks sündmuseks oli 1.- 2. jaanuar 1942, kui Suurbritannia, USA, Venemaa, Hiina ja 22. riigipead ühinesid harta seisukohtadega, allkirjastades Washingtonis, Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni. Sellega liitumiseks pidid riigid allkirjastama deklaratsiooni ja kuulutama teljeriikidele (Itaalia, Saksamaa, Jaapan) sõda. Moska Konverentsil aastal 1943 tehti esimene avalik teadaanne, et Rahvasteliidu asemele kavatsetakse luua uus rahvusvaheline organisatsioon. Veel sõja ajal, 1944. aastal kogunesid sõjast räsitud riikide esindajad Washingtoni lähedal Dumbarton Oaksis, et leppida kokku uue organisatsiooni eesmärgid, struktuur ja toimimine.

Pärast pikka planeerimist avati 25. aprillil 1945 San Fransisco konverents, kus osales 50 riigi valitused ja mitmed valitsusvälised organisatsioonid. Järgmise kahe kuu jooksul koostati ÜRO põhikiri ehk ÜRO harta. Riikide ühendatud püüdlused kulmineerusid kui ÜRO põhikiri allkirjastati 51 riigi poolt 26. juunil 1945, San Franciscos. Kahjuks ei saanud sellest osa USA president F.D. Roosevelt, kes suri 63 aastaselt vaid paar kuud ennem.

Tehtud töö tulemusel jõustus põhikiri 24. oktroobil 1945, kui Julgeolekunõukogu viis alalist liiget (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Nõukogude Liit, Hiina) koos teiste liikmetega selle ratifitseerisid. Seda peetakse ka rahvusvaheliseks ÜRO päevaks. ÜRO esimene istungijärk alustas tööd 1946. aastal Londonis, kus esimeseks peasekretäriks valiti Norrast päris Trygve Lie. Sama aasta 24. jaanuariks oli ÜRO Peaassamblee välja andnud oma esimese resolutsiooni, mille peamiseks eesmärgiks oli aatomienergia rahumeelne kasutamine ning aatomi- ja muude massihävitusrelvade likvideerimine. See oli loogiline samm, sest maailm oli alles 1945. aasta augustis näinud aatompommide laastavat tööd kui pommitati Jaapani linnu Hiroshimat ja Nagasakit. Ainuüksi Hiroshimat tabanud pomm võttis silmapilguga ligikaudu 80 000 inimese elu, veel tuhanded surid radioaktiivse kiirituse tagajärjel.