oktoober 28, 2025

Praegune ÜRO noordelegaat Evaliis Läll intervjueeris 2021-2022. aastatel sama rolli täitnud Linda Lutsu, kes vaatab intervjuus tagasi oma mandaadile, suurimatele õppetundidele ning räägib, kuidas kogemus teda mõjutanud on ja millega tegeleb täna. Mõnusat lugemist!

Sa olid aastatel 2021-2022 ÜRO noordelegaat. Milliste mõtete ja emotsioonidega sellele kogemusele täna tagasi vaatad? Milline oli meeldejäävaim kogemus?

Nüüd tagasi mõeldes noordelegaadi ajale siis saan aru, et see oli minu isiklikus ja professionaalses arengus täielik pöördepunkt. Ei hakka valetama, et noordelegaadi aastad panid mind korralikult proovile, kuna pärast koroonaaega oli palju segadust, sest institutsionaalne mälu ja vajalikud struktuurid ei olnud veel taastunud ning tuli kohaneda pidevalt muutuva olukorraga. Samas see just andis võimaluse mul rohkem ise initsiatiivi võtta ja keskenduda sellele, mis pakkus just mulle rohkem huvi.

Ma arvan, et kõige meeldejäävamad kogemused on siiski ÜRO peaassambleelt New Yorgist. Mäletan kuidas ühel õhtul lahkusin ÜRO peakorterist suhteliselt hilja, sest taas olid kõrgetasemelise nädala riigipeade kõned veninud pikale. Kuna olin seetõttu philinemas ühele üritusele siis kõndides välja olin täielikult oma mõtetes. Lisaks sellele olin lummatud sellest saalist ja kõnedest ja juba planeerisin et, mis ma memosse kirja panen ja seetõttu ei pannud eriti tähele oma ümbrust. Järsku tunnen kuidas keegi võtab mul õlgadest kinni ja konkreetselt tõstab mind teelt kõrvale ning minust möödub suur grupp inimesi. Vaadates kuivõrd palju oli seal turvateenistuse töötajaid siis sain aru, et tegemist on mõne riigipeaga. Raputasin väikese šoki  endast välja ja läksin edasi mõeldes juba järgmisele sündmusele, milleks parajasti oli Pakistani ja India vaheline sõnelemine. Tagasi mõeldes tundub kõik see nii sürreaalne, et päriselt olingi kogu selle infovoo ja inimeste keskel.

Kas sul oli mõni hetk, kus tundsid, et oled päriselt midagi muutnud või mõjutanud?

Ma ütleks, et mul tekkis see tunne alles aasta hiljem pärast mu mandaadi lõppu ja tegelikult tunnen seda siiani. Nimelt oma mandaadi ajal sain osa olla ühest projektist, kus koostöös Taani ja Soome noorteühendustega tegime mitmeid uuringuid, töötasime välja juhendeid ja koolitusmaterjale. Eesmärgiks oli aidata teistel riikidel välja arendada oma programme ja pakkuda rohkem teadmisi ja tuge noordelegaatidele ja nende koordinaatoritele. Selle jaoks, et meie väljundid jõuaks võimalikult paljude inimesteni tegime ka paar kõrvalüritust New Yorgis koostöös EL esindusega ja kuigi selleks ajaks oli minu mandaat läbi ja ma nendel üritustel kohapeal ei saanud olla, siis seda kõike jälgida läbi veebi oli võimas. Saalis kohapeal oli umbes 40 inimest ja veebist jälgis veel ligi 70 inimest, ning näha inimeste siirast uudishimu meie töö ja tulemuste vastu oli väga innustav. Ja siis kuid hiljem, kui kuulsime, et ka meie soovitusi oli mainitud COP’il, või kui üle maailma erinevatest riikidest kirjutati meile, et saada rohkem informatsiooni noordelgaadi programmide kohta siis tekkiski see tunne, et wow meie töö ei jäänud ainult paberile vaid jõudis üle maailma ja tänu meile saab rohkem noori oma häält kuuldavaks teha ning seda efektiivsemalt kui varem. 

Millised olid suurimad õppetunnid sellest ajast? Kuidas need sind mõjutanud on?

Minu suurimaks ja valusaimaks õppetunniks oli see, et mandaat võttis mult roosad prillid silme eest ära ja sain realistlikuma pildi rahvusvahelisest poliitikast. Tõde on see, et diplomaatia võib üprsiki frustreeriv olla, sest kõik protsessid on aeglased, kompromisse on raske saavutada ja tulemused ei ole pea kunagi ideaalsed ning sellest päriselt arusaamine tekitas idealistlikule minale omajagu eksistentsiaalset kriisi. Kuid kogu selle frustratsiooni keskel õppisin see eest hindama väikseid võite ja väärtustama järjepidevust, mis viib mind ka mu teise, enesearengu, õppetunnini. 

Teine õppetund oli see, et julgus ja enesekindlus kasvab just tegutsedes. Mäletan kuidas noordelgaadina alustades tundsin tihti sellist “imposter syndromit”, et mul ei ole piisavalt kogemust või teadmisi, et sõna võtta, saalis küsimusi esitada või mõnede inimestega rääkida. Aga mida rohkem ma praktikas proovisin ja tegin, seda rohkem mõistsin, et minu häälel ja vaatel on väärtuslik koht käimasolevas dialoogis. Nii et siiani kui mul miski tekitab hirmu siis selle asemel, et mõelda, “et kes ma ikka olen selline, et arvata midagi” siis üritan tegutseda ja enesekindlamaks muutuda vastavas valdkonnas. 

Kui peaksid kogu noordelegaadi kogemuse kokku võtma ühe sõnaga, siis mis see oleks ja miks just see?

Ma ütleks transformatiivne. See aeg tõepoolest muutis minu arusaama maailmast, minu oskusi ja mind kui inimest. 

Lõpetasid suvel praktika Eesti saatkonnas Astanas. Mida tegid, mida nägid, milline oli su kogemus?

Jah, tõepoolest veetsin suvel kaks kuud Astanas ehk Kasahstani pealinnas. Kogemus oli tõesti võimas ja soovitaksin ka seda teistele. Kõikidele kaastudengitele ka infoks, et Erasmus+ programmiga välismaale praktikale minnes saab taotleda ka finantsilist toetust 😉

Aga Astana juurde tagasi tulles, mäletan, et juba minu esimene praktikapäev oli elamus omaette. Parajasti oli Astanas aset leidmas teine Kesk-Aasia ja Hiina tippkohtumine ehk kõik Kesk-Aasia presidendid ja muidugi ka Hiina Xi Yinping olid kohal, mistõttu linn oli täis sõjaväelasi ja soomukeid, üle linna lendasid militaarkopterid ja igal pool lehvisid erinevad lipud. Mina tulin aga magamata otse lennukilt saatkonda ja hakkasin kohe jälgima, et mis tippkohtumisel kokku lepiti ja hakkasin memo koostama. Hiljem tänaval kõndides möödus minust veel mitu presidendi konvoid. Kogu see esimene päev tekitas minus nii palju põnevust ja energiat, nii et tol hetkel sain aru, et olin valinud praktikaks õige sihtkoha. 

Põnevaim osa oli kindlasti minu jaoks kohtumistel ja koosolekutel osalemine, kus nägin päris elus kuidas EL suursaadikud teevad omavahel koostööd või kuidas suursaadik eesti huve edendab. Mina ise enda üllatuseks olin ka väga paelunud konsulaarvaldkonnast ja sellest, milline viisa taotlemise protsess välja näeb. See kõik pani mind ka tugevalt mõtlema selle üle kui suur privileeg on meil Eesti ja EL passi omada. 

Mis sind Astanas enim üllatas?  

Pean tõdema, et mind enim üllatas see kui uskumatult modernne ja turvaline oli Astanas ja Kasahstanis üldse ning olin üllatunud, et olin ise jäänud tõepoolest uskuma stereotüüpe regiooni kohta. Kesk-Aasiat on siiani sotsiaalmeedias kujutletud kui sellist stereotüüpset post-sovietlikku kanti, kuid samuti nagu Balti riigid on ka sealsed riigid arenenud ajaga. Mulle väga meeldib see kuidas suursaadik tõi esile, et regioonil on siiski oma väärikas ajalugu ja et neid riike tuleks vaadata nende kujuneva identiteedi ja riikluse alusel ja mitte vaid vaadata neid endise koloniaalvõimu ehk siis Venemaa vinkli läbi ja arvata, et nad on ainult Moskva alluvuses olevad satelliitriigid.

Milline sündmus või areng maailmas valmistab sulle täna enim muret? 

Ma ütleks, et isiklikult paneb mind aina rohkem muretsema rahvusvahelise õiguse degradeerumine või siis täpsemalt selle autoriteetsuse degradeerumine. Kuigi selline asjade käekäik ei ole midagi uut, on see kindlasti aina rohkem süvenemas ning tundub, et riikide valmisolek õigusi enda kasuks painutada või lausa eirata on aina tavapärasem ka demokraatlike riikide seas. Rahvusvahelise õiguse kaitsmine on alati olnud väikeriikide nagu ka Eesti huvides, kuna see on meile oluline tööriist, mida saame kasutada nii mõõga kui ka kilbina. Niisiis muretsen, et mis saab meie globaalsest ühiskonna korraldusest, kui näiteks 30 aasta pärast kaob rahvusvahelise õiguse autoriteetsus ära.

Kas Astana kogemus on pannud Sind millelegi teisiti vaatama?

Tehes praktikat niivõrd teises keskkonnas paneb see paratamatult inimest asjadele teistmoodi vaatama. Esiteks Astanas kogetu andis mulle kindlasti parema arusaama Kesk-Aasia piirkonna strateegilisest tähtsusest ja seda just kaubanduse- ja energiateede poolest. Raudteed, sadamad, naftatorud ja logistika ei pruugi olla glamuurne, kuid mängib tohutult suurt rolli rahvusvahelistes suhetes, ning on teema, mis võib vahepeal olla vaiba alla pühitud rahvusvaheliste suhete õppekavades. Teiseks,  praktika jooksul sain ka paremini aru, kui oluline on meile väikeriigina Euroopa Liidus olemine. Tänu EL esinduste ja teiste EL riikide suursaadikute kohtumiste läbi saab Eesti olla vajalikus infovoos ja meie häälel ja tegemistel on rohkem kaalu kui teeme omavahel niivõrd lähedalt koostööd. Näiteks see on imetlusväärne kui suureks on saanud Eesti maailmakoristuspäeva algatus ja selle algatuse levikut toetavad uhkelt ka EL liikmesriigid. Kolmandaks tooksin välja selle, et kui oluline on tõepoolest kohapealne kohalolu riikides, kuna ainult uudiste või raportite põhjal ei saa kunagi sama täpset pilti kui kohapeal inimestega suheldes ja olukorda ise vahetult kogedes.

Kuidas iseloomustaksid tänast rahvusvahelist olukorda? On sul mõni konkreetne näide, mis seda hästi illustreerib? 

Mitme-vektoriline poliitika… see on see sõna, mis jääb mul peas kummitama peale selle küsimuse lugemist eriti just tulles tagasi Kasahstanist ehk riigist mis rakendab mitmevektorilisust ehk siis strateegilist tasakaalustamis poliitikat väga oskuslikult. See tähendab, et Astana hoiab sooje suhteid kõikide suurvõimudega ehk nii Venemaa, Hiina kui ka EL ja USAga. Sel viisil saab riik vähendada oma sõltuvust ühest kindlast suurvõimust ja suurendada oma strateegilist autonoomiat hoides lahti võimalikult palju koostöövõimalusi, mis võimaldab Astanal meelitada ka rohkem investeeringuid, mida need globaalsed jõud ka teevad, et üritada riiki oma mõjuvõimu saada. 

Sellist taskaalustamise poliitikat on aga aina rohkem näha ja kui üldiselt on see olnud enamjaolt väikeriikide taktika, siis nüüdseks on see muutumas aina tavalisemaks ka keskmiste ja suurriikide seas. 

Kuhu ma tahan sellega jõuda on see, et meie rahvusvaheline kord on aina rohkem muutumas multipolaarsemaks ja sellega on kaasnenud normatiivse ühtsuse vähenemine, mis tähendab, et riigid aina rohkem lähtuvad pragmaatilistest huvidest ja mitte väärtuspõhistest liitudest ja normidest, mistõttu ka näeme rohkem mitmevektorilisust.  Oleme liikumas post-liberalismi ajastusse ning nagu võimupoliitika ülemineku teooria väidab siis ülemineku perioodidel on vägivalla ja konfliktide tõenäosus suurem, mistõttu elamegi väga ärevatel aegadel ja aina pingelisemaks läheb. 

Mis roll ÜROl selles kõiges on?

Hea küsimus. Eks oleme kõik aru saanud, et ÜRO ei ole kahjuks suuteline sundima riike jälgima rahvusvahelist õigust ning lahendama konflikte ning olen ka siin ja seal kuulnud, et inimesed kahtlevad ÜRO vajaduses üleüldse. Kuid ÜRO-l on siiski kriitiline roll ja ilma selle platvormi ja dialoogita oleksime veel hullemas seisus omadega. Mulle siin kohal väga meeldib ÜRO teise peasekretäri Dag Hammarskjöldi ütlelus, et “ÜRO ei loodud selleks, et meid paradiisi viia, vaid selleks, et meid põrgust päästa”. Sageli paljud inimesed unustavad ära, et ÜRO all on üle 100 agentuuri, mis kõik töötavad selle nimel, et maailm oleks vähemalt natukenegi parem koht olgu see siis tervise, hariduse või toidu valdkondades. Näiteks WHO koordineeris globaalselt rõugete täieliku likvideerimise, UNICEF on aidanud vaktsineerida miljardeid lapsi vähendades drastilist laste suremust, UN Women on aidanud vähendada selliseid jubedaid tavasid nagu lapsabielud või naiste genitaal mutilatsioone. Niisis ÜRO on kriitiliselt oluline ja meil on vaja seda platvormi, et saaksime samm sammu haaval seda maailma paremaks muuta aga ka selle jaoks, et olla infovoos ja järjekindlalt ärgitada ka omavahelist dialoogi ja koostööd, sest selle asemel, et üksinda rassida ellujäämise nimel oleme me päeva lõpuks kõik tugevamad kui teeme koostööd. 

Kuhu hetkel liigud? On sul mõni kindel eesmärk või sihtpunkt, kuhu soovid jõuda?

Hetkel keskendun magistriõpingute lõpetamisele ja eks siis vaatan, mis elu toob 🙂 Kuid üks asi on kindel: eesmärgiks on tagada meie armsa Eesti riigi iseseisvust ja puutumatust ka tulevastele põlvedele ja kuidagigi moodi seda maailma natukene paremaks teha. 

Aitäh intervjuu eest, Linda! Edu kõikides tegemistes!