ÜRO kriitika ja ebaõnnestumised

ÜRO on maailma suurim organisatsioon, mis ühendab 193 riiki ja paratamatult töö ei saa kogu aeg sujuvalt minna, mistõttu tekivad probleemid ja ebaõnnestumised. 

ÜRO-le on ette heidetud, et organisatsioon on liiga bürokraatlik ja et ta propageerib globaliseerumist. Öeldud on ka, et ÜRO on olnud ebaefektiivne kindlate sammude võtmises, aeglane reageerimisevõimega või et ÜRO rahuvalvemissioonid ei ole efektiivsed. Viimase puhul on kriitika taga just konkreetsed juhtumid nagu näiteks Rwanda ja Srebrenica genotsiidid, mida ÜRO rahuvalvurid ei suutnud peatada vaatamata nende kohalolekule.

Kriitikat on saanud ka Julgeolekunõukogus olevate alaliste liikmete vetoõigus, mis võimaldab neil blokeerida, mis iganes resolutsiooni vastuvõtmise. Ühe riigi arvamus võib tõsiselt kahjustada Julgeolekunõukogu võimekust ja tõhusust konfliktide lahendamises ning kriitikud on lausa öelnud, et vetoõigus on kõige vähem demokraatlikum osa ÜRO-s.

ÜRO on ka sattunud paari skandaali. Üks nendest leidis aset 2010. aastal Haitil, kus leidis aset suur koolerapuhang, mille allikana tuvastati ÜRO Nepalist pärit abitöötajad. Puhang leidis aset mitte kaua pärast sama aasta alguses toimunud hukatuslikku maavärinat, mis tõttu oli riigi infrastruktuur niigi nõrk. Pandeemia käigus nakatus 800 000 haitilast ning enam kui 9000 suri. Kuigi ÜRO keeldus hüvitamast kahjusi, tunnistas kuus aastat hiljem, toonane peasekretär ÜRO süüd ning lubati Haitit toetada ja ohvreid abistada.

Rwanda genotsiid (1994)

1994. aasta 6. aprillil tulistati Rwanda pealinna Kigali kohal alla riigi president Juvénal Habyarimana lennuk ning see kutsus esile ahelreaktsiooni. Riigis olid etnilised pinged kahe etnilise grupi – hutude ja tutside- vahel olnud aastakümneid, kuid intsidendile järgnevale verevalamisele ei ole palju näiteid isegi laiast maailmast. Vaid tund aega peale lennuki alla kukkumist relvastusid erinevad hutude grupid, kes hakkasid massiliselt tapma nii tutsisid kui ka mõõdukaid hutusid. Esimesteks hukkunuteks olid mõõdukas hutu peaminister Agathe ja 10 Belgia rahuvalvajat, selle tulemusel tõmbas riik oma väed sootuks välja. ÜRO andis rahuvalvajatele õiguse sekkuda vaid juhul kui neid rünnatakse. Pealinnast alanud tapatalgud liikusid linnast välja. Ametnikud lubasid mõrvajatele toitu, narkootikume ning raha, ka raadiotest tehti üleskutseid tavalistele Rwanda inimestele, et nad ühineksid. Vaid kolme kuu jooksul mõrvati külmavereliselt ligikaudu 800,000 inimest. Kui tutsi jõud juunis enamiku riigi üle kontrolli said põgenes omakorda ligikaudu 2 miljonit inimest (peaaegu kõik hutud) Rwandast. Sisuliselt jäi rahvusvaheline kogukond seda kõike lihtsalt kõrvalt vaatama. ÜRO väed jõudsid suures kooseisus kohale alles juunis ning selleks ajaks oli konflikt sisuliselt läbi.

Teemal võtsid hiljem sõna mitmed nimekad inimesed, nende hulgas ka kuues ÜRO peasekretär Boutros Boutros-Ghali. Ta ütles: „Minu jaoks on Rwandas juhtunu kümme korda hullem kui see, mis toimus Jugoslaavias. Seal rahvusvaheline kogukond oli huvitunud, tegeles probleemiga. Rwanda puhul ei olnud keegi huvitunud. Seega on meil vaja võidelda kahe probleemiga. Esiteks tragöödia kui sellisega ning teiseks rahvusvahelise kogukonna erimeelsustega“

Iisraeli ja Palestiina vastasseis (1948-…)

Antud konflikti ajalugu ning keerukus ulatub palju kaugemasse aega ning on oluliselt nüansirohkem, kuid seos ÜRO-ga tekkis just 1948. aastal. Nimelt kiitis ÜRO 1947. aastal heaks plaani jagada Palestiina juutide ja araablaste riigiks, kuid araablased lükkasid selle tagasi. Sellegi poolest kuulutati 1948. aasta mais Iisrael ametlikult iseseisvaks riigiks, mille peaministriks sai Juudi agentuuri juht David Ben-Gurion. Peale avaldust tungisid viis araabiariiki (Egiptus, Jordaania, Iraak, Süüria ja Liibanon) Iisraeli sisse ning sõda sai alguse. Ehki konflikt klaariti ära võis aastate jooksul näha veel: Suessi kriisi; Kuuepäevast sõda; Yom Kippuri sõda; esimest ja teist Palestiina intifadat jne. Veel praegugi võib meediaväljaannete veergudelt lugeda kuidas konflikt ei ole 70. aastat hiljem ikka veel läbi ning lahendust ei paista. 2021. aasta oli eriti pinev, kui ÜRO Julgeolekunõukogu arutas taas Iisraeli ja Palestiina konflikti. Seda põhjusel, et rühmitus Hamas alustas rakettidega pommitamist ning Iisrael lubas väed Gaza sektorisse sisse viia. Samas ajal avaldas BBC aga uudise pealkirjaga „Miks on ÜRO Iisraeli-Palestiina konfliktiga ummuksis“. Kas ning kuidas suudab ÜRO antud konflikti lahendada, näitab ainult aeg.