/ Infonurk / ÜRO / Noored ÜRO-s: midagi enamat kui PR?

Eesti 6. ÜRO noordelegaat Hanna-Stiina Tornius

Kujuta ette sooja sügispäeva New Yorgis – oled teel kohtumisele Itaalia noordelegaatidega, et rääkida ühistest koostöövõimalustest ning oled juba peaaegu kohal kui sinu teed blokeerivad politseinikuid, metalltõkestused ja pealtvaatajad. Peale hetkelist segadust saad aru, et ÜROsse hakkab saabuma keegi tähtis, miks muidu kõik need turvameetmed? Siis hakkab peale mootorrataste ja autode rodu ning mõistad, et jääd oma kohtumisele hiljaks kuna USA President Joe Biden sõidab sinust mööda. Lihtsalt veel üks päev ÜRO kõrgetasemelise debati nädalal New Yorgis. 

Muidugi on noordelegaadi positsioon palju enamat kui reis(id) New Yorki, kuid eks esimesed seigad meenuvad ikka sellistest põnevatest juhtumitest. Minu mandaat ÜRO noordelegaadina algas 2023. aasta märtsis ning see aasta on tõenäoliselt olnud üks kõige hullumeelsemaid mu elus. Seda hullumeelsust võib näha kui hetki, kus mõtlesin „kuidas ma küll siia sattusin“, sest jagasin lava presidentide ja ministritega, aga ka hetki, kus vajusin rampväsinuna ning jetlag’is voodisse oma akendeta hotellitoas. Olgu tegemist koolikülastustega ning aruteludega Eesti noortega või luues sõprussuhted noordelegaatidega üle kogu maailma, ma ei ole kunagi olnud nii lootust täis meie tuleviku suhtes.

Tõsiasi on see, et me elame meediatsüklis, kus enamus mida me näeme tekitab muret ja stressi. Sõjad, haigused, ebaõiglus. Selles kõiges on lihtne kaotada lootus ning kaotada siht, kuid noordelegaadina saan tagasi mõelda kõigile nendele hetkedele, kus nägin noortes võitlusvalmidust. New Yorgis ECOSOC Youth Forum’il kuulasin, kuidas noored üle kogu maailma ütlevad julge häälega otse ÜRO südames, et me nõuame enamat. Meie hääli peab kuulama ja me ei aktsepteeri vaikselt teie tegevusetust. Eesti noortega arutades kuulsin, kuidas me tahame oma riigile paremat tulevikku ning me oleme nõus selle poole töötama, kui vaid vanem generatsioon ulataks abikäe.

Kõrgetasemelise debati nädalal New Yorgis kuulasin päris mitmeid riigikõnesid ning tihtipeale jäin mõtlema, kellele need kõned suunatud on. Rahvusvahelisi organisatsioone ning eriti ÜROt on süüdistatud selles, et see ei tee piisavalt. Kõik mida nad teevad, on rääkimine. Mida ma mõistsin neid riigikõnesid kuulates on see, et rääkimine tegelikult on ka millegi tegemine. Rääkimine tähendab, et meie kommunikatsioonikanalid on lahti. Rääkimine tähendab, et me ei ole alla andnud selle osas, et teha koostööd maailma parendamiseks. Rääkimine võib tunduda tühine, aga see on vajalik selleks, et ühised tegevused saaksid kuskilt alguse. Me ei pruugi kõiges nõustuda ning kokkulepete tegemine võib olla raske, aga väikesed edasiminekud on paremad kui paigal seismine või tagasiminekud.

Maailm on keeruline ja probleeme täis, aga oma aasta jooksul noordelegaadina ma nägin, et noored ei ole veel alla andnud. Nad ei ole veel lootust kaotanud. Nad ei aktsepteeri, et ebaõiglused kestavad ja me ei tee nende osas midagi. Selle pärast usun mina, et noorte hääled peavad kõlama nii ÜRO saalides kui Eesti omades. Me peame andma noortele tööriistad, et nad saaksid võrdsetena kaasa rääkida oma tuleviku osas. Kui noored on osa nendest vestlustest, siis meil on veel lootust paremaks maailmaks.

/ Loe ka